Esmaspäev, 29. september 2014

Esimene kuu ja natuke peale

Tervitused kallid blogilugejad,

Esiteks pean vabandama oma kolmenädalase puudumise pärast blogimaastikult. Vabanduseks toon hädise mu arvuti internetiport on katki ja õe suure arvutiga on meeletult kehv kirjutada. Mis seal ikka, eks ma proovin nüüd selle tasa teha äärmiselt suure blogipostitusega. Head lugemist!

Chimborazo

Päevi peale eelmist blogipostitust võtsime perega ette teekonna maailma keskmest kõige kaugemasse kohta - mäele Chimborazo. Mägi oli nagu mägi ikka, kuradi kõrge ja tuuline. Natuke faktilisust ka, ega mu blogi lugejad peavad natuke targemaks ka saama. Chimborazo on ammu kustunud kihtvulkaan. Mäe kõrgus on 6268 meetrit ja selle kaugus maakera keskpunktist on 6384.4 kilomeetrit. Selle numbri võite südamerahuga meelde jätta, sest see on maksimaalne maakera paksus. Lisaks on mäe jalamil kõige kõrgem koht ekvaatoril. Muidu mul on liustikust pilt ka aga mis ma sellest ikka siia panen, treenimata silma jaoks on see lihtsalt jää mis on punakat pruuni värvi.

Chimborazo taamalt vaadatuna
See pilt on tehtud kõvasti enne mäe jalamit, pilt võib ilus ju olla aga oma silmaga seda võimast maamassiivi näha on täiesti teine tera.
Samuti saab siin natuke Karu (mu geograafiaõpetajat) tänada, sest kohe kui seda nägin tuli meelde jutt tuulepealsest ja tuulealusest nõlvast. Ehk näete, siin tuleb väga selgelt tuulepealne nõlv välja. Ma ise veel mõtisklesin, et see on maailma kõige kaugem koht maakera keskmest, et kuidas nii kõrgel ikka pilvi jagub aga natuke ragistasin ajusi ja tuli meelde, et ekvaatoril ongi pilved tunduvalt kõrgemal. Kui vaid Karu näeks seda, kui uhke ta oleks - ma siiski panen tunnis tähele oma lolluste kõrvalt...


Selfie koos Chimborazoga

Mina ja Chimborazo. Ma loodan, et ma ei ole ainuke kellele see tundundub üüratu seinana pildi pealt. Tegelt sai ikka oma 200 meetrit pildi tegemise asukohast kõrgemale minna enne kui päris järsuks läks. Kahjuks oli see kõige kaugem koht kuhu ma võisin minna YFU reeglite järgi, nimelt ma ei tohi off-road matkamist teha, mistõttu jäi minu teekond natuke lühemaks.
Kindlasti tekib küsimus mida ma oma terroristi salliga seal teen? Nagu enne sai mainitud oli seal päris tuuline kuigi tegemist oli siiski pooleldi tuulealuse nõlvaga. See selleks, kõige suurem põhjus oli päikese intensiivsus. Julgen väita, et 40 mintsa nii intensiivset päikest ja oled punane nagu hästi küpsenud tomat.
Lisaks peaks veel ära mainima, et ma kõndisin seal 20-30 meetrit ja kohe oli klapp kinni. Selline tunne oli, et ma oleks just äärepoolikus 85 mintsa jooksnud. Korra katsetasin ja jooksin 20 meetrit ülesmäge, mõnusad 3 minutit lamasin kivi peal ja ei tahtnud liigutada ennast.



Parque de Familia


Nagu pealkirjast välja võite lugeda on tegemist pargiga, mis on mõeldud tervele perele. Muidugi minul oli kohati seal natuke igav, sest nagu perepargile kohane oli seal igast koduloomi ja köögivilju. Mis ma nendest kitsedest, sigadest ja lehmadest ikka vaatan kui mul endal need hoovis olemas? Edasi oli asi selline mõnusa suure Pariisi pargi moodi, ainult mäenõlval.

Parque de Familia

Umbes selline see park välja nägi, noh, umbes 10% pargist. Muru oli mõnus, puudevilus sai päikest tõrjuda ja vastupidiselt pildile, oli ka päikest. Pildil leiduv lipp on raudpolt kindlalt kõige suurem lipp mis ma elu sees näinud olen. (Vaadake võrdluseks maja ja arvestage, et see lipp oli oma 50 meetrit veel kaugemal)
Seal alal me ka sõime ja peale seda läksime me pargi teisse, aktiivsesse, ossa. Seal oli oma 10 korvpalliväljakut, 10 jalkaväljakut ja ragbi väljak ja mida kõike muud. See oli pargi lahedam osa.





Siin pildil on näha enamus Ambatot, selle pildi järgi keegi ütleks, et Ambatos elab ainult 309 tuhat inimest? Ise peaaegu elades siin linnas ka ei julgeks seda väita aga loogiliselt võttes tegelt on see täitsa võimalik, sest enamus majad on kahekordsed ja kesklinnas ka üle neljakordse maja ei kipu minema aga vaade Parque de Familiast on ikka grandioosne.












Paraad

Meil oli koolis üks huvitav paraad, mina olin huvitaval kombel ka esirinnas. Meie klassile anti ülesanne lippudega üks huvitav liikumiste jada läbi viia ja see kusjuures, see oli uhke. Filmi siia ma nii aeglase netiga kahjuks ei saa panna aga pole hullu, sest üritusest endast mul tegelt videot ei olegi ainult proovi ajal natuke susserdasin oma kaameraga.
Proovisin hetkel ühte "enekat" siia panna aga paraku millegipärast on mu pilt korrupeerunud kui ta siia keskkonda jõuab ja sinna see üritus mul kahjuks jääbki.
Paraad ise koosnes umbes 8-sast nö. vaatusest. Esimene oli meie lippudetseremoonia ja peale seda järgnesid tantsutüdrukud koos päris hea marsiorkestriga, kui võib selle kohta nii öelda. Peale seda aga tuli terve viimane klass väljakule, mis on umbes 400-500 õpilast vähemalt (Koolis õpib kahe vahetuse peale 4000+ õpilast. Vabandust eelnevas postituses tehtud vea eest, hommikul õpib 2300 õpilast). Sellele järgnes umbes tunnipikkune Ecuadori lippude musitamine ühel põlvel nende poolt, selle mõte tundus olevat Ecuadori kõrgemale asetamine endast ja armastuse avaldus Ecuadori vastu, vähemalt näiliselt.

Igatsus ja häirivus


Ikka ja jälle inimesed küsivad minult küsimusi igatsuse kohta, nii inimesed Ecuadoris kui ka minu kaaskodanikud. Ausalt öeldes, ma ikka eriti ei igatse suurelt midagi, ma lihtsalt surun need mõtted peast välja, sest muidu võib asi minna väga kurvaks. Ma ei ole proovinud. Vahel täiesti ootamatult tabab mind siiski igatsus ja just igatsus väikeste asjade vastu. Näiteks tundsin bussis kulu põletamise lõhna, mida umbes sellisel ajal Eestis teostatakse - vot see oli alles vasar mis mind igatsusega lõi. Või tahaks süüa ematehtud hakklihakastet makaronidega, kurat kui hästi see kõlab. Hetkel tundub see lehtede riisumine ja reaalkool ikka päris armsad. Muidugi igatsen väga neid jalutuskäike oma mõnusa koeraga.
Lisaks täna oli mu vastas üks väike esimese klassi poiss. Ta meenutas väga oma naeratuse ja täieliku väikse marakrati tekstiga mu enda väikest venda, kel ei ole muidugi mustad juuksed ja silmad aga siiski, väike igatsusetõrv minu meepotti. 
Igaks juhuks mainin ära, et ärge nüüd muretsema ka hakake, ega ma Eestit nüüd palju ei igatse. Kõigest mega harva kui kogemata mõtted triivivad sellistele lainetele aga niipea kui taas teadvusele tulen keeran rooli ja sean suuna taas rõõmuvetesse.

Eurooplasena mind väga-väga harva häirib ka see kaos, aeglus ja ajataju puudumine inimestel aga ainult siis kui mul on kiire või olen eelnevalt närvi ajatud.
Mis mind natuke häirib on ka see, et mu klassikaaslased on väga lapsikud, vähemalt kutid. Näiteks üks kutt, nimetagem teda Tölpaks, keda ma pidasin normaalseks inimeseks näitas eelmine nädal kui rõvedalt lapsik ta ikka on.
Väike eellugu ka: Üks teine kutt, nimetagem teda Mõhuks suutis mulle hüüdnimeks panna "terrorist". Ilmselgelt pole Mõhk maailmaga kursis ning ei taju kuidagi terroristi stereotüüpi. Ausalt öeldes, ta ise näeb päris korralik terrorist välja selle idiootse naeru ja tekstiga.
Tagasi loo juurde, nimelt see Tölpa kogu aeg hüüdis terrorist mulle, ise veel õnnelikult enda kätest tehtud püssi täristades. Lõpuks viskas mul ikka korralikult kopa ette ja hüüdsin üle klassi:"Tölpa, tu tienes voz de Maricon!" Tõlkes:"Tölpa, sul on pe**le inimesele kohane hääl!" Peale seda oli kutt vait kui sukk. Kusjuures, õpetaja ei teinud teist nägugi selle peale ja terve klass häälitses kooris:"oooOOOO... ." Muidugi ma ei ole uhke selle juhtumi üle aga mulle ei mahu pähe kuidas inimesed ei saa varem aru, et on aeg lõpetada kui midagi kurjasti ütled, lihtsalt ajuvaba. Meenutab natuke mulle tegelemisi oma väikese vennaga Eestis, tema ka tihti läheb üle piiri aga ta on 7-me aastane erinevalt mu klassikaaslastest, kes on juba tugevad 16 aastat vanad.

Siiski, eelmisest blogipostitusest ei ole nii mõndagi muutunud. Näiteks, kõik tüdrukud ikka vahivad suu ammuli kui ma möödun. Ikka on enamus tüdrukuid minust vaimustuses. Ikka söön iga hommikul pan-i (kohalik selline kuklisarnane asi, Ambato pan on maailma parim kusjuures, vähemalt nii nad väidavad). Ikka ärkan iga hommik kell 5.00. Ikka päike tõuseb idast ja loojub läänes. Ikka sekund on sama pikk. Minu hispaania keel on ikka s***.

Viimane lause eelnevast lõigust oli nali ja järgnevalt natuke lähemalt ka hispaania keelest. See areneb mul jõudsasti. Näiteks mõistan ma päris palju juba mis lihtsates lauludes lauldakse ja enam ei tundu uute inimeste aktsent nii masendavalt kehv ja isegi saan aru sellest natuke. Suhteliselt ammu juba suudan ma ennast väljendada ja kõik räägitud, mis vaja. Peab tõdema, et küll suurte vigadega aga nagu kunagi vene keele klassi ukselt lugesin:"Parem valesti rääkida kui õigesti vaikida!" - vist oli nii. 

 See mõnus pilt on eilsest. Mul hakkas kole igav ja otsustasin, et miks mitte, lähen ratsutama. Mõeldud, tehtud - ratsutasin 2 tundi ja ja peale seda otsustasin natuke oma igatsust väikese Iffi vastu leevendada iga päev hoopis hobusega "jalutamas" käies ehk iga päev käin edaspidi ratsutamas.
 Muide, saduldada ma hobust ei viitsi ja seega sõidan ma lihtsalt ilma sadulata, meeldiv. 
Ratsutamisoskus on mul nii hea, et ma enam ei põrka nagu põrkepall hobuse seljas kui ma ta jooksma panen vaid ratsutan paremini kui mu kõige andetum õde ratsutamises.
Peale seda kuud vaatame kuidas ma oma ratsutamislubadusega olen hakkama saanud ja äkki isegi suudan video üles laadida kuhugi, kus näitan oma oskusi.



Aitäh lugemast ja loodan, et see postitus natukenegi leevendas viha mu vastu, mis oli kogu selle ooteperioodi jooksul tekkinud. 

PS: Väga palju pilte postitan ma Instagrami ja hetkeemotsioone saab lugeda minu twitterist, mõlemad on HolstAndreas.


Tervitusi Ecuadorist,
AH











Laupäev, 6. september 2014

Esimene koolinädal

Nädal on möödas ja nii kohusetundlik nagu ma olen, täidan jälle blogi. Alustuseks ma proovin lühidalt nädala kokku võtta ja seejärel natuke võrrelda Eestit ja Ecuadori teie jaoks.

Põhimõtteliselt ega ma midagi rohkem see nädal ei olegi teinud kui kooliga mässanud ja Ambato peal ringi patseerinud. Esmaspäev oli meil koolis Eesti mõttes selline aktus, Kõigil oli sellest suht savi ja tulid ikka suht lambistes riietes kohale. Ausalt öeldes, nähes mis toimub oli ka mul pehmelt öeldes savi, sest direktor rääkis 2300 õpilase ees mikrisse ja kõlarid, mis pidid hääle meieni toimetama olid kvaliteetsest küll kaugel. Seega läksime lihtsalt minema.
Teisipäev oli äratus varakult, kell 5. Suht katastroofiline on ärgata sellisel kellaajal aga mingis mõttes ma juba vaikselt saan režiimi sisse, sest täna enam peale kella 7-t hommikul und enam ei olnud. Tegelt esimest korda ärkasin juba kell 5.45 üles. Mõtte juurde tagasi naastes, teisipäev oli meil klassidesse jagamine ja polnud just suur ime, et vahetusõpilasi nendes nimekirjades ei eksisteerinud. Läksime päeva lõpus sama targalt koju kui kooli läksime - mõtlesime, et homme hommikul küsime eraldi juhtkonnalt oma klassi ja pole hullu midagi.
Kolmapäev ma isegi ei üllatunud enam kui toimus täpselt sama asi mis teisipäeval ja kokkuvõtteks - ikka me midagi teada ei saanud. Tegelt, ma ainukesena sain, sest ma pidin samal ajal koolis käima nagu mu õde ja tema pidi õhtuti käima... suudate ise edasi järeldada.
Neljapäev, kell 9 vaikselt juba kooli peale mõeldes tuli meile kõne sugulastelt, et täna kooli ei ole.ü Nimelt viimase aasta õpilased, kes pidid õppima õhtupoolikuti olid kooli protestima läinud, ikka tõsiselt protestima. Kokkuvõtteks, nemad võitsid -> ma pean koolis käima hommikuti ja ärkama kell 5 iga kuradi hommik.
Reedel läksin mõttega kooli, et lõpuks, lõpuks ometi. Paraku ei, meil polnud ikka klasse. Seega kella 6.30-8.45 passisime ja ootasime kuni direktsioonil oli lõpuks aega ka meiega tegeleda. Klass on mul lahe, ma olen üks kolmest kutist. Jah, lugesite õigesti. See selleks, esimene vahetund mis meil oli koondusid kõik tütarlapsed minu ümber uudistama. Minult küsiti igasuguseid küsimusi, alates "kus ma elan oma perega Ecuadoris?" ja lõpetades küsimusega "kas mul on Eestis koeri?" Samuti suudeti kuidagi jutu sisse paigutada ka see, et mul on väga ilusad silmad. Muidugi ei puudunud ka küsimus:"Tu tienes novia?" ehk kas mul on tüdruk ja minu eitavale vastusele kõik kihistasid ja rõõmustasid, huvitav. Seda küsimust pole muidugi mult ainult see kord küsitud, vähemalt korra kahe päeva jooksul tuleb ära, Õnneks pole ahistamist tunda saanud, kuigi tõesti ei usu, et seda juhtubki.

Nädala naljaks peaks vist nimetama selle kui kehvasti ma vahepeal hispaania keelt räägin või kui palju ma sõnu sassi ajan. Istusime ühe teise vahetusõpilasega koolis õuepeal ja ootasime, et direktsioon jõuaks ka meieni. Äkitselt lähenesid meile 3 tütarlast ja alustasid vestlusega. Me, kaks idiooti nagu me oleme, ei saanud kottigi aru ja ma vastasin neile "Después por favor" ja nad lampi kõndisid minema. Möödus paar sekundit ja alles siis sain ma aru, et tegelikult tahtsin ma öelda "Despacio por favor". Mul on kahtlane tunne, et ma paistsin ikka korraliku m*nnina sel hetkel neile. Selgituseks: "Después por favor" - hiljem palun. "Despacio por favor" - aeglasemalt palun.


Seda videot peaks tähelepanelikult jälgima, siis näete ühe käsitsi filmitud väikse vulkaanipurske ka ära. Nimelt Mama tungurahua purskab, seee päev see purskas vist mingi 20 korda. Kohalikel elanikel on nii suva sellest kõigest, umbes nagu sama suva kui meil talvel lumesajust - esimene kord on huvitav, ülejäänud lihtsalt kõrvaline.



Täna nagu ma juba mainisin, ärkasin ma esimest korda juba 5.45 ja peale 7-t ei suutnud ma enam edasi ei magada, rütm on täiesti teine kui Eestis.
Vasakul mu õde Paulina ja mina ka
Täna olen ma korjanud morera-si, ma ei teadnud enne siiatulekut selliste asjade olemasolust midagi. Eesti keelde tõlgitult on see vist midagi mooruspuuvili vms. Vähemalt google translate aitab, inglise keeles on see mulberry igatähes.
Minu korjamisest midagi välja ei tulnud eriti, ma rohkem sõin neid ja pärast noh, on pildiltki näha kuhu see korjamine jõudis.













Hispaania keele tasemest rääkides võiks öelda, et ma saan 1/4 koolitundides räägitud sõnadest aru. Päris hea 2+ nädala kohta.



Eestist ja Ecuadorist:

Kool: 

Eestis on kool väga organiseeritud ja igatpidi korralik ja haridusasutusele kohane aga Ecuadoris on natuke asjad teistmoodi. Siin on täielik korralagedus, õpetajad ise ka ei saa aru eriti mis toimub aga kuidagimoodi ajatakse asi ära ja lõppkokkuvõttes toimib, kuigi mitte nii õlitatult.
Minu koolis õpib hämmastavalt 2300 õpilast, seega võib natuke andestada koolis olevat kaost. Lisaks õpilased klasse ei vaheta, ainult õpetajad. Tunnid toimuvad tihti paaris ja vahetunnid on väiksed, nii kaua kuni õpetajad klasse vahetavad aga päeva keskel on suur, umbes tunnine vahetund - receso.

Söök:

Siin süüakse kolm korda päevas ja vahepeal ei sööda, võibolla hilisõhtul väike tee (hilisõhtu=21.00-22.00).
  • Hommikuti enne kooli on suhteliselt väike söök. Koosneb väiksest kuklist millegagi, minu puhul muidugi kahest kuklist, ja värskest isetehtud mahlast, mis on mõnusalt soe.
  • Lõunaks on alati esimeseks supp. Peale seda järgneb praesarnane asi, mis on alati riisiga, alati. Lisandiks on sellele igast huvitavad lihad, ka tavalised, ja vahepeal kartul ka veel. Näiteks lihadest olen ma söönud merisiga, küülikut, seajalga ja lisaks ka veel lehma udarat.
  • Õhtuks on tavaliselt kas sama toit nagu lõunal või jälle väike saiake, Kogu kompotile lisandub muidugi kas tee või väga kehv pulbrikohvi või mis asi see ongi, igatähes kehv ta on.
Muidu süüakse siin igast puuvilju ja juuakse iga päev erinevaid värskelt isetehtuid mahlu, mõnus.

Inimesed:

Inimesed Ecuadoris on mega lahedad. Mulle meeldib eriti vaba suhtlemine, rõõmus olek ja sõbralikkus. Kui Ecuadori inimene oleks päev, siis eestlane oleks öö - kardinaalselt erinevad inimesed, üldpildis. Muidugi on siin ka igasuguseid idioote aga üldpilt ja inimeste olek on erinev. Igaks juhuks, et keegi ei solvuks mainin ma ära, et ka Eestis on väga super ja lahedaid inimesi.
Muidugi siin on suurem kuritegevus, eriti varastamine. No ikka räigelt varastatakse. Õnneks olen ma nende jaoks poolhiiglane ja eriti ei julgeta vast minult varastada aga küll mu esimene ka ära tuleb. 

Režiim:

Ülalnimetatu on siin täiesti teistsugune, siin põhimõtteliselt elatakse esimestest valgushetkedest kuni paar tundi pimedas ja seejärel magama. Ajaperspektiivi pannes, umbes kella 6-st hommikul kuni kella 21.00-22.00 õhtul.  Allolev pilt on päikeseloojang kuskil 7-8 vahel õhtul. Siin toimub see väga kiiresti.
maagiline päikeseloojang enda kodust

Selle pildiga on väga ilus ja kohane lõpetada oma sellenädalane blogi sissekanne. Tagasiside on oodatud ja eks ma annan endast parima, et enda blogi jätkata pidevalt.

Väike lisa: üks lahe lugu mille järgi on mega lahe tantsida, isegi mina oskan - La Bomba