pühapäev, 12. oktoober 2014

Elu on paika jooksnud

Tere jälle, algab jälle see piinarikas meenutamine pihta. Seekord ma isegi ei tahtnud eelmine nädal kirjutada, sest tegelikult midagi erilist ei juhtunudki eelmine nädal. Ainult esimene evaluación, millest nüüd kohe räägingi lähemalt. Vabandan juba ette, et mul ei ole palju pilte.

Evaluación

Sinna minnes arvasin, et tuleb üks korralik üks ühele rääkimine koos oma kordinaatoriga - eksisin. Kuigi jõudsin esimesena kohale sain suhteliselt ruttu aru, et tegemist on siiski grupiüritusega. 
Algselt oli selline kohane tsit-tsät ehk kuidas sul läheb ja sellist laadi jutt. Siin on see täiesti tavaline ja seega ei valmistanud mulle see kohe mitte mingeid raskusi. Mingi hetk saabus ka sinna Jacob ja peale seda ka Katarina, sakslased. 
Suhteliselt tavalised sakslased on, mitte midagi erilist. Jacob on selline väga lärmakas ja minu maitse jaoks natuke liiga elav. Eesti keeles ma ei oska seda öelda aga hispaania keeles: "Jacob molesta mucho." Vaadake google translatest mida see tähendab aga ma ütleks, et see on natuke negatiivse alatooniga. Katarina on aga vastupidiselt väga vaikne ja endasseelav, vähemalt nii tundub. Kahjuks kokku sattudes on nad mõlemad väga lärmakad ja räägivad saksa keelt väga valjult. Muide, saksa keel on minu kõrva jaoks väga kole keel. 
Üks belglane, Jana, vahetas pere minu sugulaste juurest ja nüüd elab ta hetkel koordinaatori juures, vist. Ta on blondi peaga ja tavalise välimusega tütarlaps, eurooplase jaoks muidugi. Siin teda siiski vaadatakse nagu mind, imelooma. Vist teate juba igaüks kuidas flaami keelt emakeelena kõnelev isik räägib teisi keeli, nagu prantslane enam vähem ütleks mina aga võin ka eksida. See "R" täht on ikka väga kole ja kurgust tulev, prantslastel on tunduvalt ilusam. 
Kõik eelmainitud isikud kohal ehk vahetusõpilased Ambatos hakkas selline sõbralikult uuriv vestlus pihta. Minule väga meeldiva üllatusena tuli see, et ma olin hispaania keeles nendest kõigist üle. Sakslastest kõigis aspektides ja belglasest häälduses peamiselt. Sakslaste peamiseks keeleoskamatuse põhjuseks leiaks ma, et nad tihti räägivad koolis omavahel saksa keeles ja teiseks põhjuseks on see, et nad ei julge võtta hispaania keelt ette. Nad kardavad eksida ja eelistavad jääda enamjaolt tuntud inglise keele piiridesse - väga loll teguviis kui minult küsida aga keegi ei ole küsinud. Küsiti ikka, et kuidas pere meeldib ja kuidas elu läheb. Ma arvan, et mu elu on täitsa hea ja mõnus, naudin iga hetke. Kui juba jutuks tuli, siis teades, et ma kolin poole aasta pealt Ambato linna, naudin ma hetkest maa-elu rohkem. 
Kompiv jutt möödas läks asi kirjalikuks, umbes ühe leheküljepikkune küsimuste jada anti ette lausega: "Palun vastake küsimustele." Mina lõpetasin kõige varem ja minule tundus see test täitsa lihtne ja kõikidest sõnadest sain hästi aru, erinevalt sakslastest. Sakslastele olin mina tõlkija, tõlkisin hispaania keelest inglise keelde. Ma ei taha päris kahjurõõmus tunduda aga see ikka tekitas paganama hea tunde, et ma olen ikka teistest parem, sest eelnevalt mul polnud aimu kui hästi ma teistega võrreldes edenen.
Intercambios en ambato
Lõpetuseks saime süüa igast kraami ja ka šokolaadikooki, see oli hea. Lisaks tegime ühe fotosessiooni ka. Minu perspektiivis polnud just parim pilt aga kui pildiautor ei taha endast halbu pilte panna, siis pean leppima sellega siin.
Üleval vasakult: Mina, Titi (koordinaatori laps) ja Jacob.
All vasakult: koordinaatori mees, koordinaator, Katarina ja Jana.






Sellest nädalast

Esmaspäeval lõpuks jõudsin oma treeningute valimisega nii kaugele, et otsustasin minna õppima võitluskunsti, Wushut. Selle valiku tegin ma sellepärast, et ma algselt tahtsin ainult jõusaali teha aga kuna mul on võimalik peale trenni seal ka seda teha, siis miks mitte õppida midagi kasulikku.
Siinkandis ehk Ladinas on suhteliselt tavaline kui keegi saab nuga või lastakse maha. Tavalisem on isegi kui sind lihtsalt röövitakse, nii et miks mitte osata natuke paremini ennast kaitsta, minu nägemus. See trenn iseenesest on õigetel alustel üles pandud. Siin minnakse ikka järk-järgult edasi. Alguses ikka hoiak ja kõige lihtsamate löökide tehnika nagu parem sirge või midagi sellist, erinevalt mõnest kohast kus õpetatakse kohe kuidas tõmmata põlvega näkku mingile vennale.
Järgnevad päevad käisin ma kõik ilusti trennis. Teisipäev ja kolmapäev olid jõukatsumused - loomulikult olin tugevaim. Neljapäev oli poksimise duell omasuguse ehk suure kutiga. See oli muidugi väga kergete löökidega ja ainult seda, et treener saaks vaadata mida meiega edasi teha. Siiski suutsin ma tema lööke piisavalt hästi pareerida, et ta sai ainult ühe korra mulle pihta. Mina lõin kogemata tal huule veriseks.
Kolmapäev käisin ka oma sõbra Andrese pool PlayStation 3 mängimas ja ka neljapäev. Lõpuks jäin ma 5 dollariga plussi fifa mängudega. Mõnus oli enne trenni veits PS3 mängida ja lõõgastuda. Väga kahtlane oli aga hispaania keelset kommentaariumi kuulata, kuidagi liiga harjunud inglise keelsega. Ma olen ka kutsutud Andrese koju lõunale mingi päev aga nagu ecuadoorlastele kohane, keegi ei tea millal, ainult seda, et varsti.
Neljapäev oli ka lastevanemate koosolek, tuleb välja, et ma olen halb õpilane. Nii vähemalt väidab matemaatika õpetaja. Ma aga leian, et ta on lihtsalt vihane, et ma tõestasin, et ta eksis. Nimelt tegin mina determinante tahvlile ja natuke ikka omamoodi, nagu Eestis ikka ja tema ütles kaljukindlalt, et see on vale. Järgmine tund kirjutasin selle tahvlile ja palusin näidata kus on viga ja ta seda paraku ei leidnud. Tegelikult enamusele õpetajatele ma siiski meeldin, eriti nö. ühiskonnaõpetuse õpetajale. Talle pakub räigelt huvi Euroopa ja rohkem just Ida-Euroopa, mis on väga tore ja temaga vestelda on tihtipeale väga värskendav mu ajule, mis on päevast päeva vestelnud ainult tihtipeale lapsikute koolikaaslastega.
Reedel ei olnud meil kooli, pole ikka teada saanud miks aga nii see oli. Reedel ei kasutanud võimalust magamiseks vaid läksin trenni hommikul kell 8.00, Pidin ärkama 6.30. Peale seda käisin ratsutamas. Mõtlesin, et võtan ette pikema retke aga peale poolt tundi ratsutamist panin ma ikka korralikult hobuse seljast pikali, jooksu pealt. Kõik lõppes hästi, kukkusin hästi ja midagi ei jäänud valutama, ainuke probleem oli see, et ma kukkusin lehmakoogi sisse. Polnud just väga mõnus pusa ja käsi sellega endiselt koos koju ratsutada. 
Laupäev oli mu õe lõpetamine, ta lõpetas ülikooli medõe haridusega. Pehmelt öeldes oli see suhteliselt igav üritus, enamus tekstist ma siiski aru ei saanud mis seal räägiti. Muidugi mu õde ei piirdu ainult medõe haridusega vaid nüüd jätkab ta õpinguid Riobamba ülikoolis psühholoogia alal. Peale seda läksime vaatama minu tulevast kodu, mis asub Huachi Chico-s, see on üks linnaosa Ambatos, vist. Vaatasime ehituse üle ja läksime peale seda sööma Chinchulinas-eid. Täitsa maitsvad olid ainult huvitav oli kuulda keset söömist, et need on soolikad. Alguses tundsin küll kerget tahet söömist lõpetada aga siis hakkasin mõtlema meie grill- ja veri-vorstidele ja enam ei tundundki see nii halb. Soovitan kõigil proovida kel on avatud mõtlemine ja kui kunagi võimalus tuleb.
Täna käisin ja mängisin vutti. Mõnus oli, väljaarvatud see osa, et me mängisime kruusa/mudaplatsil. Siiski, uus kogemus ja tegelikult läks aeg päris ruttu. Peaks veel mainima, et kohtunik vist ei olnud väga selgeks teinud endale jalgpalli reeglid, mis mind tihtipeale häiris. 


Joomine

Joomine on igas kontinendis, riigis ja linnas. See on möödapääsematu. Eks ma olen ka kokku puutunud sellega nii Eestis kui ka Ecuadoris. Kuigi erinevus on selles, et siin ma ise ei ole mainitud tegevuses osalenud.  Siin on minu jaoks täiesti erinev kuidas inimesed joovad. Muidugi seda külas, mitte linnas, linnas on kõik suhteliselt sarnane nagu Eestiski.
Näiteks kui keegi ostab õlu, siis ta kallab topsi või pool topsi (oleneb inimesest) täis ja annab selle ühele inimesele juua. Nii käib ta terve seltskonna läbi, vahel läheb ka kaks õlu terve seltskonna läbi käimiseks. Ma leian, et siin on alkoholi tarbimine rohkem seltskonna tegevus erinevalt Eestist kus sa ostad endale õlu ja see on sinu õlu. Võib-olla annad lonksu kellegile aga mitte rohkemat.  
Siin on ka muidugi natuke kangemat jooki ka, see on üks tipical mescla - Canela. See ei anna kindlasti viina mõõtu välja aga on umbes 10%-20% vahel, Nii palju kui mind on informeeritud. Selle joomine on täpselt samamoodi kui on õlu joomine. Kuigi seda valatakse veerand või hullemal juhul kolmandik topsi täis.
Muid jooke siin nagu väga ei tarbitagi, õlu ja Canela rahuldavad enamuse inimeste soovid ära. Väga tavaline on ka joogi kõrvale käiv suits, mida ka sarnaselt joogile antakse sõbrale ka väga lahkelt aga päris ringile ei saadeta, sest päris kõik inimesed ei taha joogi kõrvale suitsu.
Joodikud on siin väga sõbralikud ja toredad, pole kasimatud vaid täitsa korralikud inimesed respekteeritud elueas. Muidugi on ka selliseid kurbi juhtumeid kuidas inimene magab tänaval või kuskil nurgas, kurb. Muidugi külas on kõik vanad sõbrad ja kui nähakse, et keegi on liiga täis aidatakse ta reeglina koju puhkama, mitte ei jääta tänavale. See võib ka olla põhjus miks täiesti jokkis papikesi siin eriti ei kohta.


Tähelepanekuid

Ma olen eluga nii ära harjunud, et on juba raske asju tähele panna. Siiski märkasin ma üks bussisõit, et inimesed on palju julgemad siin ja ei karda nii palju. Ma ei tea millest see tuleb, kas oletatavast vähem haritusest või hoopis sellest, et inimesed on koguaeg ohuga silmitsi, et ei jaksata enam muretseda. Näiteks mängis üks Isa oma lapsega suure liiklusega tee kõrval jalgpalli ja ei lõpetanud ka siis, kui pall jõudis autode ette ja laps oleks peaaegu järgi jooksnud kui Isa ei oleks takistanud. 
Ecuadoris on küll väga vapustav loodus aga siinseid inimesi see väga vist ei huvita, sest nad lihtsalt südamerahuga viskavad igale poole prahti maha, mõtlematult. Kõik kohad on prahti täis ja must, mõned kohad on juba prügimäe moodi. Näiteks üks jõeoru külg, jube lihtsalt.
Mida ma vist varem ei ole suutnud mainida aga panin juba alguses tähele on see, et siin käiakse jalanõudega toas ja sellega muidugi kaasneb suur mustus siseruumides. Siin on ka väga tolmune koguaeg ja riided lähevad väga kiiresti mustaks, eriti jalanõud. Ma olen oma jalanõusi juba 3 korda pesnud siin olles. 

Kuna ma pidin käima söömas vahepeal, siis mul kadus järg ära ja ma ei oska enam mitte midagi kirjutada, siis siin on üks pilt parimast hobusest.


järgmise korrani,
AH











esmaspäev, 29. september 2014

Esimene kuu ja natuke peale

Tervitused kallid blogilugejad,

Esiteks pean vabandama oma kolmenädalase puudumise pärast blogimaastikult. Vabanduseks toon hädise mu arvuti internetiport on katki ja õe suure arvutiga on meeletult kehv kirjutada. Mis seal ikka, eks ma proovin nüüd selle tasa teha äärmiselt suure blogipostitusega. Head lugemist!

Chimborazo

Päevi peale eelmist blogipostitust võtsime perega ette teekonna maailma keskmest kõige kaugemasse kohta - mäele Chimborazo. Mägi oli nagu mägi ikka, kuradi kõrge ja tuuline. Natuke faktilisust ka, ega mu blogi lugejad peavad natuke targemaks ka saama. Chimborazo on ammu kustunud kihtvulkaan. Mäe kõrgus on 6268 meetrit ja selle kaugus maakera keskpunktist on 6384.4 kilomeetrit. Selle numbri võite südamerahuga meelde jätta, sest see on maksimaalne maakera paksus. Lisaks on mäe jalamil kõige kõrgem koht ekvaatoril. Muidu mul on liustikust pilt ka aga mis ma sellest ikka siia panen, treenimata silma jaoks on see lihtsalt jää mis on punakat pruuni värvi.

Chimborazo taamalt vaadatuna
See pilt on tehtud kõvasti enne mäe jalamit, pilt võib ilus ju olla aga oma silmaga seda võimast maamassiivi näha on täiesti teine tera.
Samuti saab siin natuke Karu (mu geograafiaõpetajat) tänada, sest kohe kui seda nägin tuli meelde jutt tuulepealsest ja tuulealusest nõlvast. Ehk näete, siin tuleb väga selgelt tuulepealne nõlv välja. Ma ise veel mõtisklesin, et see on maailma kõige kaugem koht maakera keskmest, et kuidas nii kõrgel ikka pilvi jagub aga natuke ragistasin ajusi ja tuli meelde, et ekvaatoril ongi pilved tunduvalt kõrgemal. Kui vaid Karu näeks seda, kui uhke ta oleks - ma siiski panen tunnis tähele oma lolluste kõrvalt...


Selfie koos Chimborazoga

Mina ja Chimborazo. Ma loodan, et ma ei ole ainuke kellele see tundundub üüratu seinana pildi pealt. Tegelt sai ikka oma 200 meetrit pildi tegemise asukohast kõrgemale minna enne kui päris järsuks läks. Kahjuks oli see kõige kaugem koht kuhu ma võisin minna YFU reeglite järgi, nimelt ma ei tohi off-road matkamist teha, mistõttu jäi minu teekond natuke lühemaks.
Kindlasti tekib küsimus mida ma oma terroristi salliga seal teen? Nagu enne sai mainitud oli seal päris tuuline kuigi tegemist oli siiski pooleldi tuulealuse nõlvaga. See selleks, kõige suurem põhjus oli päikese intensiivsus. Julgen väita, et 40 mintsa nii intensiivset päikest ja oled punane nagu hästi küpsenud tomat.
Lisaks peaks veel ära mainima, et ma kõndisin seal 20-30 meetrit ja kohe oli klapp kinni. Selline tunne oli, et ma oleks just äärepoolikus 85 mintsa jooksnud. Korra katsetasin ja jooksin 20 meetrit ülesmäge, mõnusad 3 minutit lamasin kivi peal ja ei tahtnud liigutada ennast.



Parque de Familia


Nagu pealkirjast välja võite lugeda on tegemist pargiga, mis on mõeldud tervele perele. Muidugi minul oli kohati seal natuke igav, sest nagu perepargile kohane oli seal igast koduloomi ja köögivilju. Mis ma nendest kitsedest, sigadest ja lehmadest ikka vaatan kui mul endal need hoovis olemas? Edasi oli asi selline mõnusa suure Pariisi pargi moodi, ainult mäenõlval.

Parque de Familia

Umbes selline see park välja nägi, noh, umbes 10% pargist. Muru oli mõnus, puudevilus sai päikest tõrjuda ja vastupidiselt pildile, oli ka päikest. Pildil leiduv lipp on raudpolt kindlalt kõige suurem lipp mis ma elu sees näinud olen. (Vaadake võrdluseks maja ja arvestage, et see lipp oli oma 50 meetrit veel kaugemal)
Seal alal me ka sõime ja peale seda läksime me pargi teisse, aktiivsesse, ossa. Seal oli oma 10 korvpalliväljakut, 10 jalkaväljakut ja ragbi väljak ja mida kõike muud. See oli pargi lahedam osa.





Siin pildil on näha enamus Ambatot, selle pildi järgi keegi ütleks, et Ambatos elab ainult 309 tuhat inimest? Ise peaaegu elades siin linnas ka ei julgeks seda väita aga loogiliselt võttes tegelt on see täitsa võimalik, sest enamus majad on kahekordsed ja kesklinnas ka üle neljakordse maja ei kipu minema aga vaade Parque de Familiast on ikka grandioosne.












Paraad

Meil oli koolis üks huvitav paraad, mina olin huvitaval kombel ka esirinnas. Meie klassile anti ülesanne lippudega üks huvitav liikumiste jada läbi viia ja see kusjuures, see oli uhke. Filmi siia ma nii aeglase netiga kahjuks ei saa panna aga pole hullu, sest üritusest endast mul tegelt videot ei olegi ainult proovi ajal natuke susserdasin oma kaameraga.
Proovisin hetkel ühte "enekat" siia panna aga paraku millegipärast on mu pilt korrupeerunud kui ta siia keskkonda jõuab ja sinna see üritus mul kahjuks jääbki.
Paraad ise koosnes umbes 8-sast nö. vaatusest. Esimene oli meie lippudetseremoonia ja peale seda järgnesid tantsutüdrukud koos päris hea marsiorkestriga, kui võib selle kohta nii öelda. Peale seda aga tuli terve viimane klass väljakule, mis on umbes 400-500 õpilast vähemalt (Koolis õpib kahe vahetuse peale 4000+ õpilast. Vabandust eelnevas postituses tehtud vea eest, hommikul õpib 2300 õpilast). Sellele järgnes umbes tunnipikkune Ecuadori lippude musitamine ühel põlvel nende poolt, selle mõte tundus olevat Ecuadori kõrgemale asetamine endast ja armastuse avaldus Ecuadori vastu, vähemalt näiliselt.

Igatsus ja häirivus


Ikka ja jälle inimesed küsivad minult küsimusi igatsuse kohta, nii inimesed Ecuadoris kui ka minu kaaskodanikud. Ausalt öeldes, ma ikka eriti ei igatse suurelt midagi, ma lihtsalt surun need mõtted peast välja, sest muidu võib asi minna väga kurvaks. Ma ei ole proovinud. Vahel täiesti ootamatult tabab mind siiski igatsus ja just igatsus väikeste asjade vastu. Näiteks tundsin bussis kulu põletamise lõhna, mida umbes sellisel ajal Eestis teostatakse - vot see oli alles vasar mis mind igatsusega lõi. Või tahaks süüa ematehtud hakklihakastet makaronidega, kurat kui hästi see kõlab. Hetkel tundub see lehtede riisumine ja reaalkool ikka päris armsad. Muidugi igatsen väga neid jalutuskäike oma mõnusa koeraga.
Lisaks täna oli mu vastas üks väike esimese klassi poiss. Ta meenutas väga oma naeratuse ja täieliku väikse marakrati tekstiga mu enda väikest venda, kel ei ole muidugi mustad juuksed ja silmad aga siiski, väike igatsusetõrv minu meepotti. 
Igaks juhuks mainin ära, et ärge nüüd muretsema ka hakake, ega ma Eestit nüüd palju ei igatse. Kõigest mega harva kui kogemata mõtted triivivad sellistele lainetele aga niipea kui taas teadvusele tulen keeran rooli ja sean suuna taas rõõmuvetesse.

Eurooplasena mind väga-väga harva häirib ka see kaos, aeglus ja ajataju puudumine inimestel aga ainult siis kui mul on kiire või olen eelnevalt närvi ajatud.
Mis mind natuke häirib on ka see, et mu klassikaaslased on väga lapsikud, vähemalt kutid. Näiteks üks kutt, nimetagem teda Tölpaks, keda ma pidasin normaalseks inimeseks näitas eelmine nädal kui rõvedalt lapsik ta ikka on.
Väike eellugu ka: Üks teine kutt, nimetagem teda Mõhuks suutis mulle hüüdnimeks panna "terrorist". Ilmselgelt pole Mõhk maailmaga kursis ning ei taju kuidagi terroristi stereotüüpi. Ausalt öeldes, ta ise näeb päris korralik terrorist välja selle idiootse naeru ja tekstiga.
Tagasi loo juurde, nimelt see Tölpa kogu aeg hüüdis terrorist mulle, ise veel õnnelikult enda kätest tehtud püssi täristades. Lõpuks viskas mul ikka korralikult kopa ette ja hüüdsin üle klassi:"Tölpa, tu tienes voz de Maricon!" Tõlkes:"Tölpa, sul on pe**le inimesele kohane hääl!" Peale seda oli kutt vait kui sukk. Kusjuures, õpetaja ei teinud teist nägugi selle peale ja terve klass häälitses kooris:"oooOOOO... ." Muidugi ma ei ole uhke selle juhtumi üle aga mulle ei mahu pähe kuidas inimesed ei saa varem aru, et on aeg lõpetada kui midagi kurjasti ütled, lihtsalt ajuvaba. Meenutab natuke mulle tegelemisi oma väikese vennaga Eestis, tema ka tihti läheb üle piiri aga ta on 7-me aastane erinevalt mu klassikaaslastest, kes on juba tugevad 16 aastat vanad.

Siiski, eelmisest blogipostitusest ei ole nii mõndagi muutunud. Näiteks, kõik tüdrukud ikka vahivad suu ammuli kui ma möödun. Ikka on enamus tüdrukuid minust vaimustuses. Ikka söön iga hommikul pan-i (kohalik selline kuklisarnane asi, Ambato pan on maailma parim kusjuures, vähemalt nii nad väidavad). Ikka ärkan iga hommik kell 5.00. Ikka päike tõuseb idast ja loojub läänes. Ikka sekund on sama pikk. Minu hispaania keel on ikka s***.

Viimane lause eelnevast lõigust oli nali ja järgnevalt natuke lähemalt ka hispaania keelest. See areneb mul jõudsasti. Näiteks mõistan ma päris palju juba mis lihtsates lauludes lauldakse ja enam ei tundu uute inimeste aktsent nii masendavalt kehv ja isegi saan aru sellest natuke. Suhteliselt ammu juba suudan ma ennast väljendada ja kõik räägitud, mis vaja. Peab tõdema, et küll suurte vigadega aga nagu kunagi vene keele klassi ukselt lugesin:"Parem valesti rääkida kui õigesti vaikida!" - vist oli nii. 

 See mõnus pilt on eilsest. Mul hakkas kole igav ja otsustasin, et miks mitte, lähen ratsutama. Mõeldud, tehtud - ratsutasin 2 tundi ja ja peale seda otsustasin natuke oma igatsust väikese Iffi vastu leevendada iga päev hoopis hobusega "jalutamas" käies ehk iga päev käin edaspidi ratsutamas.
 Muide, saduldada ma hobust ei viitsi ja seega sõidan ma lihtsalt ilma sadulata, meeldiv. 
Ratsutamisoskus on mul nii hea, et ma enam ei põrka nagu põrkepall hobuse seljas kui ma ta jooksma panen vaid ratsutan paremini kui mu kõige andetum õde ratsutamises.
Peale seda kuud vaatame kuidas ma oma ratsutamislubadusega olen hakkama saanud ja äkki isegi suudan video üles laadida kuhugi, kus näitan oma oskusi.



Aitäh lugemast ja loodan, et see postitus natukenegi leevendas viha mu vastu, mis oli kogu selle ooteperioodi jooksul tekkinud. 

PS: Väga palju pilte postitan ma Instagrami ja hetkeemotsioone saab lugeda minu twitterist, mõlemad on HolstAndreas.


Tervitusi Ecuadorist,
AH











laupäev, 6. september 2014

Esimene koolinädal

Nädal on möödas ja nii kohusetundlik nagu ma olen, täidan jälle blogi. Alustuseks ma proovin lühidalt nädala kokku võtta ja seejärel natuke võrrelda Eestit ja Ecuadori teie jaoks.

Põhimõtteliselt ega ma midagi rohkem see nädal ei olegi teinud kui kooliga mässanud ja Ambato peal ringi patseerinud. Esmaspäev oli meil koolis Eesti mõttes selline aktus, Kõigil oli sellest suht savi ja tulid ikka suht lambistes riietes kohale. Ausalt öeldes, nähes mis toimub oli ka mul pehmelt öeldes savi, sest direktor rääkis 2300 õpilase ees mikrisse ja kõlarid, mis pidid hääle meieni toimetama olid kvaliteetsest küll kaugel. Seega läksime lihtsalt minema.
Teisipäev oli äratus varakult, kell 5. Suht katastroofiline on ärgata sellisel kellaajal aga mingis mõttes ma juba vaikselt saan režiimi sisse, sest täna enam peale kella 7-t hommikul und enam ei olnud. Tegelt esimest korda ärkasin juba kell 5.45 üles. Mõtte juurde tagasi naastes, teisipäev oli meil klassidesse jagamine ja polnud just suur ime, et vahetusõpilasi nendes nimekirjades ei eksisteerinud. Läksime päeva lõpus sama targalt koju kui kooli läksime - mõtlesime, et homme hommikul küsime eraldi juhtkonnalt oma klassi ja pole hullu midagi.
Kolmapäev ma isegi ei üllatunud enam kui toimus täpselt sama asi mis teisipäeval ja kokkuvõtteks - ikka me midagi teada ei saanud. Tegelt, ma ainukesena sain, sest ma pidin samal ajal koolis käima nagu mu õde ja tema pidi õhtuti käima... suudate ise edasi järeldada.
Neljapäev, kell 9 vaikselt juba kooli peale mõeldes tuli meile kõne sugulastelt, et täna kooli ei ole.ü Nimelt viimase aasta õpilased, kes pidid õppima õhtupoolikuti olid kooli protestima läinud, ikka tõsiselt protestima. Kokkuvõtteks, nemad võitsid -> ma pean koolis käima hommikuti ja ärkama kell 5 iga kuradi hommik.
Reedel läksin mõttega kooli, et lõpuks, lõpuks ometi. Paraku ei, meil polnud ikka klasse. Seega kella 6.30-8.45 passisime ja ootasime kuni direktsioonil oli lõpuks aega ka meiega tegeleda. Klass on mul lahe, ma olen üks kolmest kutist. Jah, lugesite õigesti. See selleks, esimene vahetund mis meil oli koondusid kõik tütarlapsed minu ümber uudistama. Minult küsiti igasuguseid küsimusi, alates "kus ma elan oma perega Ecuadoris?" ja lõpetades küsimusega "kas mul on Eestis koeri?" Samuti suudeti kuidagi jutu sisse paigutada ka see, et mul on väga ilusad silmad. Muidugi ei puudunud ka küsimus:"Tu tienes novia?" ehk kas mul on tüdruk ja minu eitavale vastusele kõik kihistasid ja rõõmustasid, huvitav. Seda küsimust pole muidugi mult ainult see kord küsitud, vähemalt korra kahe päeva jooksul tuleb ära, Õnneks pole ahistamist tunda saanud, kuigi tõesti ei usu, et seda juhtubki.

Nädala naljaks peaks vist nimetama selle kui kehvasti ma vahepeal hispaania keelt räägin või kui palju ma sõnu sassi ajan. Istusime ühe teise vahetusõpilasega koolis õuepeal ja ootasime, et direktsioon jõuaks ka meieni. Äkitselt lähenesid meile 3 tütarlast ja alustasid vestlusega. Me, kaks idiooti nagu me oleme, ei saanud kottigi aru ja ma vastasin neile "Después por favor" ja nad lampi kõndisid minema. Möödus paar sekundit ja alles siis sain ma aru, et tegelikult tahtsin ma öelda "Despacio por favor". Mul on kahtlane tunne, et ma paistsin ikka korraliku m*nnina sel hetkel neile. Selgituseks: "Después por favor" - hiljem palun. "Despacio por favor" - aeglasemalt palun.


video
Seda videot peaks tähelepanelikult jälgima, siis näete ühe käsitsi filmitud väikse vulkaanipurske ka ära. Nimelt Mama tungurahua purskab, seee päev see purskas vist mingi 20 korda. Kohalikel elanikel on nii suva sellest kõigest, umbes nagu sama suva kui meil talvel lumesajust - esimene kord on huvitav, ülejäänud lihtsalt kõrvaline.



Täna nagu ma juba mainisin, ärkasin ma esimest korda juba 5.45 ja peale 7-t ei suutnud ma enam edasi ei magada, rütm on täiesti teine kui Eestis.
Vasakul mu õde Paulina ja mina ka
Täna olen ma korjanud morera-si, ma ei teadnud enne siiatulekut selliste asjade olemasolust midagi. Eesti keelde tõlgitult on see vist midagi mooruspuuvili vms. Vähemalt google translate aitab, inglise keeles on see mulberry igatähes.
Minu korjamisest midagi välja ei tulnud eriti, ma rohkem sõin neid ja pärast noh, on pildiltki näha kuhu see korjamine jõudis.













Hispaania keele tasemest rääkides võiks öelda, et ma saan 1/4 koolitundides räägitud sõnadest aru. Päris hea 2+ nädala kohta.



Eestist ja Ecuadorist:

Kool: 

Eestis on kool väga organiseeritud ja igatpidi korralik ja haridusasutusele kohane aga Ecuadoris on natuke asjad teistmoodi. Siin on täielik korralagedus, õpetajad ise ka ei saa aru eriti mis toimub aga kuidagimoodi ajatakse asi ära ja lõppkokkuvõttes toimib, kuigi mitte nii õlitatult.
Minu koolis õpib hämmastavalt 2300 õpilast, seega võib natuke andestada koolis olevat kaost. Lisaks õpilased klasse ei vaheta, ainult õpetajad. Tunnid toimuvad tihti paaris ja vahetunnid on väiksed, nii kaua kuni õpetajad klasse vahetavad aga päeva keskel on suur, umbes tunnine vahetund - receso.

Söök:

Siin süüakse kolm korda päevas ja vahepeal ei sööda, võibolla hilisõhtul väike tee (hilisõhtu=21.00-22.00).
  • Hommikuti enne kooli on suhteliselt väike söök. Koosneb väiksest kuklist millegagi, minu puhul muidugi kahest kuklist, ja värskest isetehtud mahlast, mis on mõnusalt soe.
  • Lõunaks on alati esimeseks supp. Peale seda järgneb praesarnane asi, mis on alati riisiga, alati. Lisandiks on sellele igast huvitavad lihad, ka tavalised, ja vahepeal kartul ka veel. Näiteks lihadest olen ma söönud merisiga, küülikut, seajalga ja lisaks ka veel lehma udarat.
  • Õhtuks on tavaliselt kas sama toit nagu lõunal või jälle väike saiake, Kogu kompotile lisandub muidugi kas tee või väga kehv pulbrikohvi või mis asi see ongi, igatähes kehv ta on.
Muidu süüakse siin igast puuvilju ja juuakse iga päev erinevaid värskelt isetehtuid mahlu, mõnus.

Inimesed:

Inimesed Ecuadoris on mega lahedad. Mulle meeldib eriti vaba suhtlemine, rõõmus olek ja sõbralikkus. Kui Ecuadori inimene oleks päev, siis eestlane oleks öö - kardinaalselt erinevad inimesed, üldpildis. Muidugi on siin ka igasuguseid idioote aga üldpilt ja inimeste olek on erinev. Igaks juhuks, et keegi ei solvuks mainin ma ära, et ka Eestis on väga super ja lahedaid inimesi.
Muidugi siin on suurem kuritegevus, eriti varastamine. No ikka räigelt varastatakse. Õnneks olen ma nende jaoks poolhiiglane ja eriti ei julgeta vast minult varastada aga küll mu esimene ka ära tuleb. 

Režiim:

Ülalnimetatu on siin täiesti teistsugune, siin põhimõtteliselt elatakse esimestest valgushetkedest kuni paar tundi pimedas ja seejärel magama. Ajaperspektiivi pannes, umbes kella 6-st hommikul kuni kella 21.00-22.00 õhtul.  Allolev pilt on päikeseloojang kuskil 7-8 vahel õhtul. Siin toimub see väga kiiresti.
maagiline päikeseloojang enda kodust

Selle pildiga on väga ilus ja kohane lõpetada oma sellenädalane blogi sissekanne. Tagasiside on oodatud ja eks ma annan endast parima, et enda blogi jätkata pidevalt.

Väike lisa: üks lahe lugu mille järgi on mega lahe tantsida, isegi mina oskan - La Bomba 












neljapäev, 28. august 2014

Esimene nädal

Esiteks ma pean vist vabandama, et ma pole suutnud oma blogi täiendada. Õnneks mul on ka vabandus - mul on siin lihtsalt väga palju tegemist ja mega põnev. Eks ma nüüd natuke räägingi mis toimunud on.

Nii, esiteks ma reisisin umbes 27 tundi Ecuadori. Jah, see oli väga väsitav aga puhkamiseks polnud aega, sest kohe algas aastaalguse seminar, mis oli mega lahe. Vabatahtlikud olid lihtsalt ulme lahedad. See oli üldiselt sarnane ELO-ga, kordati samu asju. Töö toimus inglise keeles Aastaalguse seminar kestis neljapäevast laupäevani ja peale seda sõitsin bussiga Ambatosse, enda linna.

Tegelt ma ei ela päris Ambatos nagu ma olen vist juba maininud. Ma elan umbes 30-40 mintsa kaugusel maakohas. Mul on siin hobune, 4 lehma ja igast muid loomi. Ma usun, et võib tunduda küll, et mida perset, Holst sattus maale aga ei, siin on ulme lahe, ausalt. Ma olen jõudnud juba hobusega ratsutada ja lehmi lüpsta ja igast töid teha nagu põldu harida jne. Ma usun, et kindlasti mõni krimpsutaks selle peale nina ja on väga skeptiline aga ma läksin vahetusaastale, midagi uut ja teistsugust kogema ja hetkel on see 100% tõsi. Elu siin on täiesti teine, pole võrreldavgi eluga Eestis aga mina isiklikult kavatsen sellest elu kannapöördest maksimumi võtta.

Mu asukoht
Panoraamil vist ei ole väga näha aga ma elan mägede keskel ja siin on lihtsalt piltilus. Minu kõrval on 4 mäge, mille kõrgus jalamilt on juba umbes 1000 meetrit vähemalt ehk siis kõrgus merest kuskil 3500 meetri kanti.

Sulandumas massi
Nagu näete, sulandun juba kohalikega. Seljas on mul pontšo ja peas sombrero ja istun ühe hullu hobuse seljas. Põhimõtteliselt jah, ma elan maal aga siiski kõigest ts. 30 mintsa kaugusel linnast seega miks mitte? Mega lahe ju. See intsident kus ma ratsutasin oli juba teisel siinoldul päeval.















sünnipäeval
Kohe järgmisel päeval käisime me ühe vahetusõpilase sünnipäeval, kes elab minu sugulaste juures. See on üks väike pequeño hooligan, kes on mu sugulane. Siin on ka üks selline tore traditsioon, et sünnipäeva laps peab koogist ampsu võtma ja kui ta seda teha üritab lükatakse ta nägu täiesti koogi sisse, jään ootama.
Sünnipäev oli mega lahe, istusime lauas ja rääkisime mega pikalt kõik koos ja siis hakkasime kõik tantsima, pean tunnistama, et isegi mina, kes muidu tegelikult ei tantsi. Eks ma nüüdseks oskan juba sambat ja lihtsalt Ecuadoorlasele kohaselt tantsida.









Enne mäge
Eile ronisime ühe mäe peale, mis oli ootamatult raske. Nimelt mäge ümbrites väga tihe mets ja rõvedalt pikk muru ja lõikerohi ehk see võttis ikka pikalt aega. Mis seal ikka veel öelda, vaade oli mega ja seiklus iseenesest. Ma lisan siia sellest mõningaid pilte ka, et te saaksite visuaalset materjali.






Vabandused, et ekraani peate keerama aga loodan, et te saate ikka hakkama.














Mul on kolm õde - Paulina a.k.a Tomi, Ladychita ja Nicole a.k.a Niletchuga. Siin elas ka veel meie primera ehk niece (ingl. k.) kes on põhimõtteliselt ka mu õde juba aga täna ta läheb tagasi oma koju Quitosse.
Nende kirjeldamiseks on raske sõnu leida, sellepärast, et nad on nii lahedad. Nad kõik on locad, võiks öelda. Samuti ma olen juba täieõiguslik pereliige ja mul paluti oma õdede poolt edasi öelda, et minu eest kantakse hoolt ja nad armastavad mind väga. Ma usun, et tüüpilisel eestlasel on raske mõista, kuidas mind nii kiiresti omaks võeti aga siin on lihtsalt nii. Ema ja isa on mõlemad mega lahedad, isa on mul räige naljahammas, nali nalja otsa. Ma ei suudaks õnnelikum olla kui ma hetkel olen.

Lisaks, mu hispaania keel areneb kiiresti, ma nüüd ei oska seda paraku millegagi võrrelda ehk las see jääda nii. Kuigi ma pakun, et ma oskan hispaania keelt sama hästi kui vene keelt või isegi paremini ehk päris hea nädalaga. Inglise keel tuleb mul ka väga lihtsalt, ma isegi ei pea mõtlema selle peale ja räägin rahumeeli inglise keeles.

Ma väga rohkem ei oskagi midagi rääkida, kõik on lihtsalt mega ja eks ma proovin ikka oma blogi täiendada. Elame näeme! Tagasiside on ka alati oodatud.










esmaspäev, 7. juuli 2014

Põgusalt Ecuadorist

Päris paljud on minule kurtnud, et nad ei tea Ecuadorist ja sellest, mis mind ees ootab mitte midagi. Seda, mis mind ees ootab, oskan ka mina ainult aimata, kuigi äkki suudan teid natuke valgustada. Ma arvan, et parim viis Ecuadorist rääkida oleks paralleele tuua, kus võimalik, Eestiga. Võrdlusmoment peaks andma rohkem aimu, mida Ecuador tegelikult endast kujutab.

Ecuadori asukoht (roheline)

Ecuador on suhteliselt väike maa Ladina-Ameerikas, selle pindala on 6.3 korda suurem kui Eesti oma. Meie jaoks vist ei ole ikka väike maa. Pildilt on näha Ecuadori asukoht Ladinas, loodan mitte kuulda enam küsimust: "Kas Ecuador on Aafrikas?" Ecuadori maismaa jaguneb üldiselt kolmeks osaks, ranniku-, vihmametsa- ja mägedepiirkond.  Mina hakkan elama mägedes, ehk La Sierra piirkonnas.





Ecuadori lipp
Ecuadoris elab tsirka 15.2 miljonit inimest, Eestis aga 1.3 miljonit inimest, jällegi kõvasti rohkem kui Eestis. Rahvastiku tihedus on umbes 2 korda suurem, see vist annab natuke rohkem aimu kui puhtalt numbrid. Muidugi tasuks ka mainida, et Ecuadoris on HDI ehk inimarenguindeks (ma loodan, et ikka kõik lugejad mäletavad seda enda geograafia tunnist) ikka päris kõrge - 0.724 ja Eestil 0.846. See pole üldse nii hull, ma arvasin, et on ikka hullem. 


Ecuadori pealinn on Quito, kus elab 1.6 miljonit inimest Tallinna 0.4 vastu. Siiski mina hakkan elama Ambato lähistel, Ambatos elab umbes 180 tuhat inimest, kui ma ei eksi, mis on minu arvates väga mõnusa arvuga linn. Ambato lähistel on üks küla, kus mina elan, mille nime ma kahjuks ei tea (väga keeruline oli) ja seal elab 2 tuhat inimest. Elu oleks mul nagu elaksin ma tsipa Tallinnast väljas. Lisaks peaks veel mainima, et Quito on umbes 2800 meetri kõrgusel merepinnast ja Ambato 2500 meetri kõrgusel. 

Ecuadoris on täiesti teistsugune kliima kui Eestis. Üldiselt jaguneb mandri Ecuador kolmeks osaks: la Sierra, el Oriente ja la Costa ehk mägede-, vihmametsa- ja rannikupiirkonnaks vastavalt. Vihmametsades ja rannikul on loogiliselt palav kliima aga la Sierra piirkonnas on kõvasti külmem. Näiteks kui rannikul oleks umbes 35 kraadi sooja ja mina olen 2500 meetri kõrgusel mägedes, siis paraku oleks minu lähistel temperatuur 20 kraadi, mis tegelikult eestlaste jaoks olekski nagu suvi. Mägedes on väga oluline tegur päike, kui on päikeseline ilm võin rahulikult lühikeste pükstega ringi patseerida aga kui järsku tulevad pilved, läheb ilm päris ruttu külmaks, ka karastunud eestlase jaoks. Ecuadoris on põhimõtteliselt kaks aastaaega - vihmane ja kuiv. Eks need ütlevad kõik: vahepeal sajab tihedalt ja vahepeal on kuiv. Minul on kuiv periood juuli - september ja vihmane jaanuarist märtsini. Rannikul ja vihmametsas on vastupidi (kui ma olen kõigest õigesti aru saanud).  Tahaks ka ära mainida, et nii kõrgel ei ole sääski, see on parim asi mu elukoha juures üldse.

Nagu ma ka varem juba mainisin on mul hostperes kolm õde, isa ja ema (praegu on muidu 3 venda, isa ja ema). Selle koha pealt tuleb ikka väga huvitav aasta. Koolis hakkan ma käima en Collegio Ambato eelviimases klassis, aga ma üritan ennast viimasesse klassi rääkida, sest eelviimane oleks liigagi kerge (kardan, et ka viimane on) ja tahaks lõpetada Ecuadoris kooli, lihtsalt nalja pärast. Lisaks on mul koolis jube koolivorm aga mis seal ikka, täiesti mõttetu asi mille üle viriseda, MA LÄHEN JU FAKING ECUADORI AASTAKS AJAKS. 

Äkki nüüd on see Ecuadori asi natuke selgem, küsimused on oodatud nagu alati ja väike link ka siin all mida kuulata... 

esmaspäev, 30. juuni 2014

ELO 27.06-29.06

ELO on olnud parim laagrisarnane üritus üldse, ei viitsi siin maani kiita seda aga see oleks seda väärt.
Tegevust oli seal väga palju, enamus ajast võtsid ära erinevad blokid, kus kordati vajalikku. Pildilt on vist näha, mis ELOl enamjaolt toimus.


Elo kava


Siin on näha, et tegelikult räägiti lihtsatest asjadest kuidas oma vahetusaastat lihtsamaks teha. Kuigi räägitu oli suhteliselt elementaarne, siis oli ikkagi hea kõik uuesti üle kuulata ja mõelda. Samas sai kuulata võp-ide lugusi kus neid teadmisi rakendades oli kõik palju lihtsam või oleks olnud lihtsam.
Kõige lahedam oli muidugi kodugrupp, seal oli info just rohkem sinu vahetusmaa jaoks ja seda andsid ka võpid kes on sinu regioonis käinud.
Ma sain Ecuadori kohta teada igast pulli, mis võib ette tulla või mis on tavaline seal. Küll need asjad siin blogis tulevikus vahetusaasta jooksul ette tulevad.









Muidugi oli meelelahutusprogramm kõige lahedam. Põhimõtteliselt oli meelelahutuse eesmärk ka meid vabamaks muuta ja mitte karta enda marki maha teha ega muretseda, et "oh mis nüüd küll keegi mõtleb". Teisel päeva meelelahutusprogrammis oli minujaoks ELO tordile kirss. Meil oli nö YFU TV, mis jäljendas erinevaid saateid ja meie grupp sai Kuldvillaku. Meile anti ka mingid kindlad laused, mis peaksid kõlama ka näidendi ajal ja nii see etenduse tegemine hakkas edenema.


Bimbo Renar
Mingi hetk arutelu keskel mõtlesime, et meil peaks ka bimbo olema üks kuldvillakus osaleja. Kuna tüdrukud ei tahtnud olla, siis panin mina kleidi selga ja topi peale ning tegin ise asja ära. Bimbo sai nime "Renar" ühe võp-i järgi (Võp ise oli lahe kutt, sai naljast aru, ei hakkanud bitchima). Meie näidend olid kolme parima seas ja meie grupp mängisid kõik väga hästi oma osad välja ja pulli sai. Peaks ka mainima, et kõik näidendid olid väga head ja nalja sai kõigis.

Nagu ikka, küsimused on alati oodatud!










Lühike sissejuhatus

Hola,

Tegin ka siis endale blogi oma tegemistest, räägiti, et nii parem.

Lühitutvustus:
Nimi: Andreas Holst
Vanus: 17
Sihtriik: Ecuador
Start: 20. august 6.45

Elama hakkan ma Ambato linna lähedal. See asub umbes 2500 meetri kõrgusel merepinnast ja seal elab umbes 180000 inimest. Mu enda väikesemas külas elab 2000 inimest. Peres on mul isa ja ema ning 3 õde. Kaks õde on minu vanused ja üks on umbes 4 aastat noorem.

Ma rohkem ei oskagi midagi kirjutada, eks ma ise olen seda kaua juba teadnud ja ei teagi, millest võiks rääkida. Küsimused on alati tere-tulnud ja head lugemist