Esimene nädal

Esiteks ma pean vist vabandama, et ma pole suutnud oma blogi täiendada. Õnneks mul on ka vabandus - mul on siin lihtsalt väga palju tegemist ja mega põnev. Eks ma nüüd natuke räägingi mis toimunud on.

Nii, esiteks ma reisisin umbes 27 tundi Ecuadori. Jah, see oli väga väsitav aga puhkamiseks polnud aega, sest kohe algas aastaalguse seminar, mis oli mega lahe. Vabatahtlikud olid lihtsalt ulme lahedad. See oli üldiselt sarnane ELO-ga, kordati samu asju. Töö toimus inglise keeles Aastaalguse seminar kestis neljapäevast laupäevani ja peale seda sõitsin bussiga Ambatosse, enda linna.

Tegelt ma ei ela päris Ambatos nagu ma olen vist juba maininud. Ma elan umbes 30-40 mintsa kaugusel maakohas. Mul on siin hobune, 4 lehma ja igast muid loomi. Ma usun, et võib tunduda küll, et mida perset, Holst sattus maale aga ei, siin on ulme lahe, ausalt. Ma olen jõudnud juba hobusega ratsutada ja lehmi lüpsta ja igast töid teha nagu põldu harida jne. Ma usun, et kindlasti mõni krimpsutaks selle peale nina ja on väga skeptiline aga ma läksin vahetusaastale, midagi uut ja teistsugust kogema ja hetkel on see 100% tõsi. Elu siin on täiesti teine, pole võrreldavgi eluga Eestis aga mina isiklikult kavatsen sellest elu kannapöördest maksimumi võtta.

Mu asukoht

Panoraamil vist ei ole väga näha aga ma elan mägede keskel ja siin on lihtsalt piltilus. Minu kõrval on 4 mäge, mille kõrgus jalamilt on juba umbes 1000 meetrit vähemalt ehk siis kõrgus merest kuskil 3500 meetri kanti.

Sulandumas massi

Nagu näete, sulandun juba kohalikega. Seljas on mul pontšo ja peas sombrero ja istun ühe hullu hobuse seljas. Põhimõtteliselt jah, ma elan maal aga siiski kõigest ts. 30 mintsa kaugusel linnast seega miks mitte? Mega lahe ju. See intsident kus ma ratsutasin oli juba teisel siinoldul päeval.

sünnipäeval

Kohe järgmisel päeval käisime me ühe vahetusõpilase sünnipäeval, kes elab minu sugulaste juures. See on üks väike pequeño hooligan, kes on mu sugulane. Siin on ka üks selline tore traditsioon, et sünnipäeva laps peab koogist ampsu võtma ja kui ta seda teha üritab lükatakse ta nägu täiesti koogi sisse, jään ootama.
Sünnipäev oli mega lahe, istusime lauas ja rääkisime mega pikalt kõik koos ja siis hakkasime kõik tantsima, pean tunnistama, et isegi mina, kes muidu tegelikult ei tantsi. Eks ma nüüdseks oskan juba sambat ja lihtsalt Ecuadoorlasele kohaselt tantsida.

Enne mäge

Eile ronisime ühe mäe peale, mis oli ootamatult raske. Nimelt mäge ümbrites väga tihe mets ja rõvedalt pikk muru ja lõikerohi ehk see võttis ikka pikalt aega. Mis seal ikka veel öelda, vaade oli mega ja seiklus iseenesest. Ma lisan siia sellest mõningaid pilte ka, et te saaksite visuaalset materjali.

Vabandused, et ekraani peate keerama aga loodan, et te saate ikka hakkama.














Mul on kolm õde - Paulina a.k.a Tomi, Ladychita ja Nicole a.k.a Niletchuga. Siin elas ka veel meie primera ehk niece (ingl. k.) kes on põhimõtteliselt ka mu õde juba aga täna ta läheb tagasi oma koju Quitosse.
Nende kirjeldamiseks on raske sõnu leida, sellepärast, et nad on nii lahedad. Nad kõik on locad, võiks öelda. Samuti ma olen juba täieõiguslik pereliige ja mul paluti oma õdede poolt edasi öelda, et minu eest kantakse hoolt ja nad armastavad mind väga. Ma usun, et tüüpilisel eestlasel on raske mõista, kuidas mind nii kiiresti omaks võeti aga siin on lihtsalt nii. Ema ja isa on mõlemad mega lahedad, isa on mul räige naljahammas, nali nalja otsa. Ma ei suudaks õnnelikum olla kui ma hetkel olen.

Lisaks, mu hispaania keel areneb kiiresti, ma nüüd ei oska seda paraku millegagi võrrelda ehk las see jääda nii. Kuigi ma pakun, et ma oskan hispaania keelt sama hästi kui vene keelt või isegi paremini ehk päris hea nädalaga. Inglise keel tuleb mul ka väga lihtsalt, ma isegi ei pea mõtlema selle peale ja räägin rahumeeli inglise keeles.

Ma väga rohkem ei oskagi midagi rääkida, kõik on lihtsalt mega ja eks ma proovin ikka oma blogi täiendada. Elame näeme! Tagasiside on ka alati oodatud.