Pühapäev, 12. oktoober 2014

Elu on paika jooksnud

Tere jälle, algab jälle see piinarikas meenutamine pihta. Seekord ma isegi ei tahtnud eelmine nädal kirjutada, sest tegelikult midagi erilist ei juhtunudki eelmine nädal. Ainult esimene evaluación, millest nüüd kohe räägingi lähemalt. Vabandan juba ette, et mul ei ole palju pilte.

Evaluación

Sinna minnes arvasin, et tuleb üks korralik üks ühele rääkimine koos oma kordinaatoriga - eksisin. Kuigi jõudsin esimesena kohale sain suhteliselt ruttu aru, et tegemist on siiski grupiüritusega. 
Algselt oli selline kohane tsit-tsät ehk kuidas sul läheb ja sellist laadi jutt. Siin on see täiesti tavaline ja seega ei valmistanud mulle see kohe mitte mingeid raskusi. Mingi hetk saabus ka sinna Jacob ja peale seda ka Katarina, sakslased. 
Suhteliselt tavalised sakslased on, mitte midagi erilist. Jacob on selline väga lärmakas ja minu maitse jaoks natuke liiga elav. Eesti keeles ma ei oska seda öelda aga hispaania keeles: "Jacob molesta mucho." Vaadake google translatest mida see tähendab aga ma ütleks, et see on natuke negatiivse alatooniga. Katarina on aga vastupidiselt väga vaikne ja endasseelav, vähemalt nii tundub. Kahjuks kokku sattudes on nad mõlemad väga lärmakad ja räägivad saksa keelt väga valjult. Muide, saksa keel on minu kõrva jaoks väga kole keel. 
Üks belglane, Jana, vahetas pere minu sugulaste juurest ja nüüd elab ta hetkel koordinaatori juures, vist. Ta on blondi peaga ja tavalise välimusega tütarlaps, eurooplase jaoks muidugi. Siin teda siiski vaadatakse nagu mind, imelooma. Vist teate juba igaüks kuidas flaami keelt emakeelena kõnelev isik räägib teisi keeli, nagu prantslane enam vähem ütleks mina aga võin ka eksida. See "R" täht on ikka väga kole ja kurgust tulev, prantslastel on tunduvalt ilusam. 
Kõik eelmainitud isikud kohal ehk vahetusõpilased Ambatos hakkas selline sõbralikult uuriv vestlus pihta. Minule väga meeldiva üllatusena tuli see, et ma olin hispaania keeles nendest kõigist üle. Sakslastest kõigis aspektides ja belglasest häälduses peamiselt. Sakslaste peamiseks keeleoskamatuse põhjuseks leiaks ma, et nad tihti räägivad koolis omavahel saksa keeles ja teiseks põhjuseks on see, et nad ei julge võtta hispaania keelt ette. Nad kardavad eksida ja eelistavad jääda enamjaolt tuntud inglise keele piiridesse - väga loll teguviis kui minult küsida aga keegi ei ole küsinud. Küsiti ikka, et kuidas pere meeldib ja kuidas elu läheb. Ma arvan, et mu elu on täitsa hea ja mõnus, naudin iga hetke. Kui juba jutuks tuli, siis teades, et ma kolin poole aasta pealt Ambato linna, naudin ma hetkest maa-elu rohkem. 
Kompiv jutt möödas läks asi kirjalikuks, umbes ühe leheküljepikkune küsimuste jada anti ette lausega: "Palun vastake küsimustele." Mina lõpetasin kõige varem ja minule tundus see test täitsa lihtne ja kõikidest sõnadest sain hästi aru, erinevalt sakslastest. Sakslastele olin mina tõlkija, tõlkisin hispaania keelest inglise keelde. Ma ei taha päris kahjurõõmus tunduda aga see ikka tekitas paganama hea tunde, et ma olen ikka teistest parem, sest eelnevalt mul polnud aimu kui hästi ma teistega võrreldes edenen.
Intercambios en ambato
Lõpetuseks saime süüa igast kraami ja ka šokolaadikooki, see oli hea. Lisaks tegime ühe fotosessiooni ka. Minu perspektiivis polnud just parim pilt aga kui pildiautor ei taha endast halbu pilte panna, siis pean leppima sellega siin.
Üleval vasakult: Mina, Titi (koordinaatori laps) ja Jacob.
All vasakult: koordinaatori mees, koordinaator, Katarina ja Jana.






Sellest nädalast

Esmaspäeval lõpuks jõudsin oma treeningute valimisega nii kaugele, et otsustasin minna õppima võitluskunsti, Wushut. Selle valiku tegin ma sellepärast, et ma algselt tahtsin ainult jõusaali teha aga kuna mul on võimalik peale trenni seal ka seda teha, siis miks mitte õppida midagi kasulikku.
Siinkandis ehk Ladinas on suhteliselt tavaline kui keegi saab nuga või lastakse maha. Tavalisem on isegi kui sind lihtsalt röövitakse, nii et miks mitte osata natuke paremini ennast kaitsta, minu nägemus. See trenn iseenesest on õigetel alustel üles pandud. Siin minnakse ikka järk-järgult edasi. Alguses ikka hoiak ja kõige lihtsamate löökide tehnika nagu parem sirge või midagi sellist, erinevalt mõnest kohast kus õpetatakse kohe kuidas tõmmata põlvega näkku mingile vennale.
Järgnevad päevad käisin ma kõik ilusti trennis. Teisipäev ja kolmapäev olid jõukatsumused - loomulikult olin tugevaim. Neljapäev oli poksimise duell omasuguse ehk suure kutiga. See oli muidugi väga kergete löökidega ja ainult seda, et treener saaks vaadata mida meiega edasi teha. Siiski suutsin ma tema lööke piisavalt hästi pareerida, et ta sai ainult ühe korra mulle pihta. Mina lõin kogemata tal huule veriseks.
Kolmapäev käisin ka oma sõbra Andrese pool PlayStation 3 mängimas ja ka neljapäev. Lõpuks jäin ma 5 dollariga plussi fifa mängudega. Mõnus oli enne trenni veits PS3 mängida ja lõõgastuda. Väga kahtlane oli aga hispaania keelset kommentaariumi kuulata, kuidagi liiga harjunud inglise keelsega. Ma olen ka kutsutud Andrese koju lõunale mingi päev aga nagu ecuadoorlastele kohane, keegi ei tea millal, ainult seda, et varsti.
Neljapäev oli ka lastevanemate koosolek, tuleb välja, et ma olen halb õpilane. Nii vähemalt väidab matemaatika õpetaja. Ma aga leian, et ta on lihtsalt vihane, et ma tõestasin, et ta eksis. Nimelt tegin mina determinante tahvlile ja natuke ikka omamoodi, nagu Eestis ikka ja tema ütles kaljukindlalt, et see on vale. Järgmine tund kirjutasin selle tahvlile ja palusin näidata kus on viga ja ta seda paraku ei leidnud. Tegelikult enamusele õpetajatele ma siiski meeldin, eriti nö. ühiskonnaõpetuse õpetajale. Talle pakub räigelt huvi Euroopa ja rohkem just Ida-Euroopa, mis on väga tore ja temaga vestelda on tihtipeale väga värskendav mu ajule, mis on päevast päeva vestelnud ainult tihtipeale lapsikute koolikaaslastega.
Reedel ei olnud meil kooli, pole ikka teada saanud miks aga nii see oli. Reedel ei kasutanud võimalust magamiseks vaid läksin trenni hommikul kell 8.00, Pidin ärkama 6.30. Peale seda käisin ratsutamas. Mõtlesin, et võtan ette pikema retke aga peale poolt tundi ratsutamist panin ma ikka korralikult hobuse seljast pikali, jooksu pealt. Kõik lõppes hästi, kukkusin hästi ja midagi ei jäänud valutama, ainuke probleem oli see, et ma kukkusin lehmakoogi sisse. Polnud just väga mõnus pusa ja käsi sellega endiselt koos koju ratsutada. 
Laupäev oli mu õe lõpetamine, ta lõpetas ülikooli medõe haridusega. Pehmelt öeldes oli see suhteliselt igav üritus, enamus tekstist ma siiski aru ei saanud mis seal räägiti. Muidugi mu õde ei piirdu ainult medõe haridusega vaid nüüd jätkab ta õpinguid Riobamba ülikoolis psühholoogia alal. Peale seda läksime vaatama minu tulevast kodu, mis asub Huachi Chico-s, see on üks linnaosa Ambatos, vist. Vaatasime ehituse üle ja läksime peale seda sööma Chinchulinas-eid. Täitsa maitsvad olid ainult huvitav oli kuulda keset söömist, et need on soolikad. Alguses tundsin küll kerget tahet söömist lõpetada aga siis hakkasin mõtlema meie grill- ja veri-vorstidele ja enam ei tundundki see nii halb. Soovitan kõigil proovida kel on avatud mõtlemine ja kui kunagi võimalus tuleb.
Täna käisin ja mängisin vutti. Mõnus oli, väljaarvatud see osa, et me mängisime kruusa/mudaplatsil. Siiski, uus kogemus ja tegelikult läks aeg päris ruttu. Peaks veel mainima, et kohtunik vist ei olnud väga selgeks teinud endale jalgpalli reeglid, mis mind tihtipeale häiris. 


Joomine

Joomine on igas kontinendis, riigis ja linnas. See on möödapääsematu. Eks ma olen ka kokku puutunud sellega nii Eestis kui ka Ecuadoris. Kuigi erinevus on selles, et siin ma ise ei ole mainitud tegevuses osalenud.  Siin on minu jaoks täiesti erinev kuidas inimesed joovad. Muidugi seda külas, mitte linnas, linnas on kõik suhteliselt sarnane nagu Eestiski.
Näiteks kui keegi ostab õlu, siis ta kallab topsi või pool topsi (oleneb inimesest) täis ja annab selle ühele inimesele juua. Nii käib ta terve seltskonna läbi, vahel läheb ka kaks õlu terve seltskonna läbi käimiseks. Ma leian, et siin on alkoholi tarbimine rohkem seltskonna tegevus erinevalt Eestist kus sa ostad endale õlu ja see on sinu õlu. Võib-olla annad lonksu kellegile aga mitte rohkemat.  
Siin on ka muidugi natuke kangemat jooki ka, see on üks tipical mescla - Canela. See ei anna kindlasti viina mõõtu välja aga on umbes 10%-20% vahel, Nii palju kui mind on informeeritud. Selle joomine on täpselt samamoodi kui on õlu joomine. Kuigi seda valatakse veerand või hullemal juhul kolmandik topsi täis.
Muid jooke siin nagu väga ei tarbitagi, õlu ja Canela rahuldavad enamuse inimeste soovid ära. Väga tavaline on ka joogi kõrvale käiv suits, mida ka sarnaselt joogile antakse sõbrale ka väga lahkelt aga päris ringile ei saadeta, sest päris kõik inimesed ei taha joogi kõrvale suitsu.
Joodikud on siin väga sõbralikud ja toredad, pole kasimatud vaid täitsa korralikud inimesed respekteeritud elueas. Muidugi on ka selliseid kurbi juhtumeid kuidas inimene magab tänaval või kuskil nurgas, kurb. Muidugi külas on kõik vanad sõbrad ja kui nähakse, et keegi on liiga täis aidatakse ta reeglina koju puhkama, mitte ei jääta tänavale. See võib ka olla põhjus miks täiesti jokkis papikesi siin eriti ei kohta.


Tähelepanekuid

Ma olen eluga nii ära harjunud, et on juba raske asju tähele panna. Siiski märkasin ma üks bussisõit, et inimesed on palju julgemad siin ja ei karda nii palju. Ma ei tea millest see tuleb, kas oletatavast vähem haritusest või hoopis sellest, et inimesed on koguaeg ohuga silmitsi, et ei jaksata enam muretseda. Näiteks mängis üks Isa oma lapsega suure liiklusega tee kõrval jalgpalli ja ei lõpetanud ka siis, kui pall jõudis autode ette ja laps oleks peaaegu järgi jooksnud kui Isa ei oleks takistanud. 
Ecuadoris on küll väga vapustav loodus aga siinseid inimesi see väga vist ei huvita, sest nad lihtsalt südamerahuga viskavad igale poole prahti maha, mõtlematult. Kõik kohad on prahti täis ja must, mõned kohad on juba prügimäe moodi. Näiteks üks jõeoru külg, jube lihtsalt.
Mida ma vist varem ei ole suutnud mainida aga panin juba alguses tähele on see, et siin käiakse jalanõudega toas ja sellega muidugi kaasneb suur mustus siseruumides. Siin on ka väga tolmune koguaeg ja riided lähevad väga kiiresti mustaks, eriti jalanõud. Ma olen oma jalanõusi juba 3 korda pesnud siin olles. 

Kuna ma pidin käima söömas vahepeal, siis mul kadus järg ära ja ma ei oska enam mitte midagi kirjutada, siis siin on üks pilt parimast hobusest.


järgmise korrani,
AH











1 kommentaar: