Esmaspäev, 29. september 2014

Esimene kuu ja natuke peale

Tervitused kallid blogilugejad,

Esiteks pean vabandama oma kolmenädalase puudumise pärast blogimaastikult. Vabanduseks toon hädise mu arvuti internetiport on katki ja õe suure arvutiga on meeletult kehv kirjutada. Mis seal ikka, eks ma proovin nüüd selle tasa teha äärmiselt suure blogipostitusega. Head lugemist!

Chimborazo

Päevi peale eelmist blogipostitust võtsime perega ette teekonna maailma keskmest kõige kaugemasse kohta - mäele Chimborazo. Mägi oli nagu mägi ikka, kuradi kõrge ja tuuline. Natuke faktilisust ka, ega mu blogi lugejad peavad natuke targemaks ka saama. Chimborazo on ammu kustunud kihtvulkaan. Mäe kõrgus on 6268 meetrit ja selle kaugus maakera keskpunktist on 6384.4 kilomeetrit. Selle numbri võite südamerahuga meelde jätta, sest see on maksimaalne maakera paksus. Lisaks on mäe jalamil kõige kõrgem koht ekvaatoril. Muidu mul on liustikust pilt ka aga mis ma sellest ikka siia panen, treenimata silma jaoks on see lihtsalt jää mis on punakat pruuni värvi.

Chimborazo taamalt vaadatuna
See pilt on tehtud kõvasti enne mäe jalamit, pilt võib ilus ju olla aga oma silmaga seda võimast maamassiivi näha on täiesti teine tera.
Samuti saab siin natuke Karu (mu geograafiaõpetajat) tänada, sest kohe kui seda nägin tuli meelde jutt tuulepealsest ja tuulealusest nõlvast. Ehk näete, siin tuleb väga selgelt tuulepealne nõlv välja. Ma ise veel mõtisklesin, et see on maailma kõige kaugem koht maakera keskmest, et kuidas nii kõrgel ikka pilvi jagub aga natuke ragistasin ajusi ja tuli meelde, et ekvaatoril ongi pilved tunduvalt kõrgemal. Kui vaid Karu näeks seda, kui uhke ta oleks - ma siiski panen tunnis tähele oma lolluste kõrvalt...


Selfie koos Chimborazoga

Mina ja Chimborazo. Ma loodan, et ma ei ole ainuke kellele see tundundub üüratu seinana pildi pealt. Tegelt sai ikka oma 200 meetrit pildi tegemise asukohast kõrgemale minna enne kui päris järsuks läks. Kahjuks oli see kõige kaugem koht kuhu ma võisin minna YFU reeglite järgi, nimelt ma ei tohi off-road matkamist teha, mistõttu jäi minu teekond natuke lühemaks.
Kindlasti tekib küsimus mida ma oma terroristi salliga seal teen? Nagu enne sai mainitud oli seal päris tuuline kuigi tegemist oli siiski pooleldi tuulealuse nõlvaga. See selleks, kõige suurem põhjus oli päikese intensiivsus. Julgen väita, et 40 mintsa nii intensiivset päikest ja oled punane nagu hästi küpsenud tomat.
Lisaks peaks veel ära mainima, et ma kõndisin seal 20-30 meetrit ja kohe oli klapp kinni. Selline tunne oli, et ma oleks just äärepoolikus 85 mintsa jooksnud. Korra katsetasin ja jooksin 20 meetrit ülesmäge, mõnusad 3 minutit lamasin kivi peal ja ei tahtnud liigutada ennast.



Parque de Familia


Nagu pealkirjast välja võite lugeda on tegemist pargiga, mis on mõeldud tervele perele. Muidugi minul oli kohati seal natuke igav, sest nagu perepargile kohane oli seal igast koduloomi ja köögivilju. Mis ma nendest kitsedest, sigadest ja lehmadest ikka vaatan kui mul endal need hoovis olemas? Edasi oli asi selline mõnusa suure Pariisi pargi moodi, ainult mäenõlval.

Parque de Familia

Umbes selline see park välja nägi, noh, umbes 10% pargist. Muru oli mõnus, puudevilus sai päikest tõrjuda ja vastupidiselt pildile, oli ka päikest. Pildil leiduv lipp on raudpolt kindlalt kõige suurem lipp mis ma elu sees näinud olen. (Vaadake võrdluseks maja ja arvestage, et see lipp oli oma 50 meetrit veel kaugemal)
Seal alal me ka sõime ja peale seda läksime me pargi teisse, aktiivsesse, ossa. Seal oli oma 10 korvpalliväljakut, 10 jalkaväljakut ja ragbi väljak ja mida kõike muud. See oli pargi lahedam osa.





Siin pildil on näha enamus Ambatot, selle pildi järgi keegi ütleks, et Ambatos elab ainult 309 tuhat inimest? Ise peaaegu elades siin linnas ka ei julgeks seda väita aga loogiliselt võttes tegelt on see täitsa võimalik, sest enamus majad on kahekordsed ja kesklinnas ka üle neljakordse maja ei kipu minema aga vaade Parque de Familiast on ikka grandioosne.












Paraad

Meil oli koolis üks huvitav paraad, mina olin huvitaval kombel ka esirinnas. Meie klassile anti ülesanne lippudega üks huvitav liikumiste jada läbi viia ja see kusjuures, see oli uhke. Filmi siia ma nii aeglase netiga kahjuks ei saa panna aga pole hullu, sest üritusest endast mul tegelt videot ei olegi ainult proovi ajal natuke susserdasin oma kaameraga.
Proovisin hetkel ühte "enekat" siia panna aga paraku millegipärast on mu pilt korrupeerunud kui ta siia keskkonda jõuab ja sinna see üritus mul kahjuks jääbki.
Paraad ise koosnes umbes 8-sast nö. vaatusest. Esimene oli meie lippudetseremoonia ja peale seda järgnesid tantsutüdrukud koos päris hea marsiorkestriga, kui võib selle kohta nii öelda. Peale seda aga tuli terve viimane klass väljakule, mis on umbes 400-500 õpilast vähemalt (Koolis õpib kahe vahetuse peale 4000+ õpilast. Vabandust eelnevas postituses tehtud vea eest, hommikul õpib 2300 õpilast). Sellele järgnes umbes tunnipikkune Ecuadori lippude musitamine ühel põlvel nende poolt, selle mõte tundus olevat Ecuadori kõrgemale asetamine endast ja armastuse avaldus Ecuadori vastu, vähemalt näiliselt.

Igatsus ja häirivus


Ikka ja jälle inimesed küsivad minult küsimusi igatsuse kohta, nii inimesed Ecuadoris kui ka minu kaaskodanikud. Ausalt öeldes, ma ikka eriti ei igatse suurelt midagi, ma lihtsalt surun need mõtted peast välja, sest muidu võib asi minna väga kurvaks. Ma ei ole proovinud. Vahel täiesti ootamatult tabab mind siiski igatsus ja just igatsus väikeste asjade vastu. Näiteks tundsin bussis kulu põletamise lõhna, mida umbes sellisel ajal Eestis teostatakse - vot see oli alles vasar mis mind igatsusega lõi. Või tahaks süüa ematehtud hakklihakastet makaronidega, kurat kui hästi see kõlab. Hetkel tundub see lehtede riisumine ja reaalkool ikka päris armsad. Muidugi igatsen väga neid jalutuskäike oma mõnusa koeraga.
Lisaks täna oli mu vastas üks väike esimese klassi poiss. Ta meenutas väga oma naeratuse ja täieliku väikse marakrati tekstiga mu enda väikest venda, kel ei ole muidugi mustad juuksed ja silmad aga siiski, väike igatsusetõrv minu meepotti. 
Igaks juhuks mainin ära, et ärge nüüd muretsema ka hakake, ega ma Eestit nüüd palju ei igatse. Kõigest mega harva kui kogemata mõtted triivivad sellistele lainetele aga niipea kui taas teadvusele tulen keeran rooli ja sean suuna taas rõõmuvetesse.

Eurooplasena mind väga-väga harva häirib ka see kaos, aeglus ja ajataju puudumine inimestel aga ainult siis kui mul on kiire või olen eelnevalt närvi ajatud.
Mis mind natuke häirib on ka see, et mu klassikaaslased on väga lapsikud, vähemalt kutid. Näiteks üks kutt, nimetagem teda Tölpaks, keda ma pidasin normaalseks inimeseks näitas eelmine nädal kui rõvedalt lapsik ta ikka on.
Väike eellugu ka: Üks teine kutt, nimetagem teda Mõhuks suutis mulle hüüdnimeks panna "terrorist". Ilmselgelt pole Mõhk maailmaga kursis ning ei taju kuidagi terroristi stereotüüpi. Ausalt öeldes, ta ise näeb päris korralik terrorist välja selle idiootse naeru ja tekstiga.
Tagasi loo juurde, nimelt see Tölpa kogu aeg hüüdis terrorist mulle, ise veel õnnelikult enda kätest tehtud püssi täristades. Lõpuks viskas mul ikka korralikult kopa ette ja hüüdsin üle klassi:"Tölpa, tu tienes voz de Maricon!" Tõlkes:"Tölpa, sul on pe**le inimesele kohane hääl!" Peale seda oli kutt vait kui sukk. Kusjuures, õpetaja ei teinud teist nägugi selle peale ja terve klass häälitses kooris:"oooOOOO... ." Muidugi ma ei ole uhke selle juhtumi üle aga mulle ei mahu pähe kuidas inimesed ei saa varem aru, et on aeg lõpetada kui midagi kurjasti ütled, lihtsalt ajuvaba. Meenutab natuke mulle tegelemisi oma väikese vennaga Eestis, tema ka tihti läheb üle piiri aga ta on 7-me aastane erinevalt mu klassikaaslastest, kes on juba tugevad 16 aastat vanad.

Siiski, eelmisest blogipostitusest ei ole nii mõndagi muutunud. Näiteks, kõik tüdrukud ikka vahivad suu ammuli kui ma möödun. Ikka on enamus tüdrukuid minust vaimustuses. Ikka söön iga hommikul pan-i (kohalik selline kuklisarnane asi, Ambato pan on maailma parim kusjuures, vähemalt nii nad väidavad). Ikka ärkan iga hommik kell 5.00. Ikka päike tõuseb idast ja loojub läänes. Ikka sekund on sama pikk. Minu hispaania keel on ikka s***.

Viimane lause eelnevast lõigust oli nali ja järgnevalt natuke lähemalt ka hispaania keelest. See areneb mul jõudsasti. Näiteks mõistan ma päris palju juba mis lihtsates lauludes lauldakse ja enam ei tundu uute inimeste aktsent nii masendavalt kehv ja isegi saan aru sellest natuke. Suhteliselt ammu juba suudan ma ennast väljendada ja kõik räägitud, mis vaja. Peab tõdema, et küll suurte vigadega aga nagu kunagi vene keele klassi ukselt lugesin:"Parem valesti rääkida kui õigesti vaikida!" - vist oli nii. 

 See mõnus pilt on eilsest. Mul hakkas kole igav ja otsustasin, et miks mitte, lähen ratsutama. Mõeldud, tehtud - ratsutasin 2 tundi ja ja peale seda otsustasin natuke oma igatsust väikese Iffi vastu leevendada iga päev hoopis hobusega "jalutamas" käies ehk iga päev käin edaspidi ratsutamas.
 Muide, saduldada ma hobust ei viitsi ja seega sõidan ma lihtsalt ilma sadulata, meeldiv. 
Ratsutamisoskus on mul nii hea, et ma enam ei põrka nagu põrkepall hobuse seljas kui ma ta jooksma panen vaid ratsutan paremini kui mu kõige andetum õde ratsutamises.
Peale seda kuud vaatame kuidas ma oma ratsutamislubadusega olen hakkama saanud ja äkki isegi suudan video üles laadida kuhugi, kus näitan oma oskusi.



Aitäh lugemast ja loodan, et see postitus natukenegi leevendas viha mu vastu, mis oli kogu selle ooteperioodi jooksul tekkinud. 

PS: Väga palju pilte postitan ma Instagrami ja hetkeemotsioone saab lugeda minu twitterist, mõlemad on HolstAndreas.


Tervitusi Ecuadorist,
AH











Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar